Parima-küla-tundest meie sees

Nüüdseks on „Maailma parima küla“ etendused läbi, kuid küla elab meis edasi ka siis, kui lava on maha võetud ja tribüün kokku pakitud. See küla pole ainult inimesed, keda lõpuks sai juba toreda väikelinna jagu, vaid tunne. See, et keegi pole oma muredega üksi, igale väljapääsmatule olukorrale leidub kuskil mõni salaväljapääs ja tegelikult on külla oodatud elama ka need, kes olid algul kiriku ehitamise vastu. Ma arvan, et see tunne, mida ma mõtlen, on hoolimine. Hoolimine naabrist sama palju kui endast ja hoolimine sellest, et kogukonnal tervikuna läheks kõik hästi ja neil oleks turvaline. Hoolimiseks ei olegi vaja ilmtingimata külas elada, seda saab niihästi linnakorteriski praktiseerida.

19. juunil toimunud esietendus oli justkui üks suur külakokkutulek, mille järjekord lookles etendusalast välja. Veerand tundi enne algust olid tribüünid vaatajaid täis ning kohast esireas võis küll suu puhtaks pühkida, hea kui päris taga nurgas istuma ei pidanud. Aga alguse sagin alguse saginaks, palju põnevamaks läks, kui etendus peale hakkas! Et olin kogu kontseptsioonist näinud vaid osasid, leidsin end täpselt samast olukorrast, kust teised vaatajadki – ärevuse ja põnevusega ootasin, mis juhtuma võib hakata. Ning juhtus palju, palju aastaid käidi koos publikuga läbi ning palju oli naljakas. Palju on aga seda, mida ei anna edasi pildi või sõna kaudu. Palju on seda, mis jääb ainult mällu, kuni selle unustame. Näiteks unustan ühel päeval selle, kuidas Ülle Lichtfeldt, jäädes minu jaoks alatiseks Pipiks, asus pipiliku tormakusega ehitustöödel asjatama; või mismoodi õhtu tõmbas hämaraks ning lõpukummarduse ajal oli prožektorite valgus hoopis ühe teise, minevikku jäänud etenduse moodi; või millal see täpselt oli, kui ühest tühjast torust pauku tuli; või mitu inimest korraga ühel ajal laval võis olla. Mäletamisega on tegelikult üks vahva asi ka – meile võib üht-teist vahel meenuda. Vahel meenuvad asjad, mida arvasime end täiesti unustanud olevat ning taasmäletamise rõõm, mida tuntakse, on suurem kui kõik unustamised kokku.

„Maailma parim küla“ jääb meelde. Võobolla see unub, aga igal suvel tuleb ta taas. Ja kui ta ükskord unub ikkagi jäädavalt, siis ma loodan, et me sellest hoolimata mäletame hoolida. Teistest ja endast.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s