„Maailma parima küla“ blogi kirjutamise üks suur eelis on, et saab minna kohtadesse, kuhu tavaline teatrikülastaja niisama ei satu. Täna külastasin näiteks kostüümi- ja butafooriatöökoda. „Töökoda“ on nende kohta vast isegi liiga robustne sõna. Paremini sobiks hoopis õmblusateljee ja meisterdusnurk. Tõesti – kuna „Maailma parima küla“ lavastuses kasutatakse nukumängu, on päris palju meisterdamist nii nukkude kui ka väikese külamaketiga.
Ateljees võttis meid vastu masinanõela kiire välkumine ning suurel laual ootasid valmimist kunstnik Mae Kivilo joonistatud kostüümide kavandid. Jooniste põhjal võib öelda, et kostüümideks pole harjumuspärased taluriided, vaid ikkagi spetsiaalselt meie lavastuse jaoks valminud Kostüümid suure algustähega. Leidus nii haldjalikke käharseelikuid, kui raskeid talaarilaadseid pealisriideid. Kuna kõiki kavandeid ei olnud veel ateljeesse toodud, on ka minu jaoks saladus, milliseks kujuneb tegelik kostüümipilt.
Mae Kivilo kavandid. Foto: Laura Porovart
Mae Kivilo kavandid. Foto: Laura Porovart
Valminud kostüüm. Foto: Laura Porovart
Meisterdusnurgas oli algul näha vaid suur kirikumakett… ning siis tuli alles nähtavale väike meisterdaja Helen. Sattusin sellest kirikust kohe vaimustusse. Nagu Eemeli etenduses ütleb, siis tegelikult pole tegemist kirikuga, vaid kõige muuga. See ehitis lihtsalt meenutab kirikut. Minu arvates ka! Aga teate, mida see veel rohkem meenutab? Üht toredat detailset nukumaja! Täpselt sellist, mida pea iga tüdruk mingis roosa-seeliku-perioodis enne magama jäämist mõttes jõuluvanalt palub. Detailne oli kirik tõepoolest – ehitatud peamisel jäätisepulkadest, on iga „laud“ ükshaaval seina kleebitud ja aknadki on igaüks filigraanselt välja lõigatud.
Kirikuehitus. Foto: Laura Porovart
Kirik valmimas. Foto: Laura Porovart
Igast aknast paistab pühalikku valgust. Foto: Laura Porovart
“Maailma parima küla” kiriku ehitamise inspiratsioon. Foto: Laura Porovart
Meie külaelanike majad. Foto: Laura Porovart
Ühel heal päeval saab see kelder rääbiseid täis! Foto: Laura Porovart
See, et Rakvere Teatris töötab hulk andekaid inimesi, ei ole tegelikult midagi müstilist. Siiski-siiski, üllatusi jagub! Peale selle, et valguskunstnik Eve Teras toob laval valgusesse kõik selle, mida näidata on tarvis ning peidab selle, mida näidata ei sünni, teeb ta meie etendusele ka vildist nukke, nii loomi kui inimesi. Et Eve oli parasjagu oma kodus (käsi)töölaua taga, võisin minagi oma nina pehmetesse villatupsudesse pista (näete, juba teine koht, kuhu vaataja tavaliselt ei satu!). Enne saabumist oli Eve just lõpetanud etenduse tarvis ühe rebase, mida me siis hiljem koos uurisime. Tema juba valmistaja pilguga, mina õhinapõhise nurga alt. Tuleb välja, et Eve teeb tegelikult vilditud loomi ka müügiks ning tema loomingut on võimalik osta nii Eestis kui ka piiri taga. Valminud karuga tutvusin põgusalt hommikuses proovis.
Reinuvader ootab lavale pääsemist. Foto: Laura Porovart
Töövahendite seas. Foto: Laura Porovart
Töölaual. Foto: Laura Porovart
Loomad, millest jutt, on tarvilikud meie etenduse videoprojektsioonis. Kuna paljusid stseene on lavaliste vahenditega keeruline teostada, näiteks see, kuidas näljane emakaru küla pensionile jäänud postiljoni rapib (kindlasti saaks sedagi laval etendada, omaette küsimus on, kas vaatajad õõvastava pildi peale ehk laiali ei jookse), siis on selleks appi võetud nukud. Nukkudega mängivad Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid ning igal etendusel võetakse nukumäng otse kaamerasse.
Millisest uksest meid edaspidi sisse lubatakse, sellest juba järgmisel korral!
Lustakate teadeteni maailma parimast külast!
