Orelit ostmas

Tänane päev möödus meie külast eemal Tartumaal. Rohelises Rakvere Teatri mikrobussis jõudsime Tartust kuusteist kilomeetrit eemal Veskiorus asuva Eesti Lennundusmuuseumi kollaste angaaride ette. Lennundusmuuseumi ala oli väikese künka otsas, kust avanes vaade kaugele „mägede“ taha. Tänu selgele taevale mõjus kuppelmaastik hoopis konradmägilikumalt ja maalilisemalt, kui varasematest kordadest mäletan. Selline maastik on hoopis teistsugune kui meie küla oma. Hoolimata vingest tuulest oli angaaride varjus soe ja kiiresti tuli sall kaela ümber lõdvemaks lasta ja mantlinööbid lahti teha. Projektijuht Mari oli ettenägelikult kaasa võtnud termostega kohvi ja kuuma vett. Ei puudunud ka šokolaad, mis tuuleviidud meele taas rõõmsaks tegi.

Seekordseks võtteplatsiks oli lühimaa-reisilennuk TU-134A ELK Airways, mis liikus kunagi Moskva ja teiste endiste liiduvabariikide suuremate linnade vahel. Lennuki tootmine lõppes väidetavalt 1989. aastal. Euroopa Liidu lennuväljadel oli lennuki maandumine üldiselt mürapiirangute pärast keelatud. Võttemeeskonna juht Jaanus Lekk oli ühe taolise lennukiga lapsepõlves isegi sõitnud, meenutades, et rongi ja lennupileti hind erines toona vaid ühe rubla võrra. Olid ajad!

Lavastaja Jaanus Rohumaa, Üllar Saaremäe ning lennuki nina. Foto: Mari Rohtla

Lavastaja Jaanus Rohumaa, Üllar Saaremäe ning lennuki nina. Foto: Mari Rohtla

Ma ei ole suur lendaja, sest mind hirmutab, et lennult ei saa maha astuda, siis kui seda sooviksin. Inimesele on vajalik teadmine, et ta saab ära kõndida, kui talle ühel hetkel enam miski ei meeldi või kui miski teda enam piisavalt hästi ei teeni. Vähemalt minul on nii. Lendamine tundub minu jaoks veidi liiga hermeetiline, selline sulg taeva ja maa vahel. Õnneks sai Lennundusmuuseumis lennukilt iga kell maha astuda. Tegelikult on natuke naljakas mõelda, et see mitte eriti turvalise väljanägemisega lennuk oli veel üsna hiljuti käigus. Vaba riigi lapsena olengi ilmselt turvalisusega natuke ära hellitatud, aga siiski. Pilk lennuki juhtimisruumi ütleb, et ega piloodid toona väga ei näinudki, kuhu sõitmas olid. See selleks.

Täna tuli lindile saada meie küla Surmakiriku Fondi tegevjuhi Eemeli Toropaise (Üllar Saaremäe) reis Taani oreli järele. Lennul kohtab ta Soile-Helinä Tussuraist (Tiina Mälberg), diplomeeritud käitumisspetsialisti, kes tõsistvõitu põhjala meest oma ameerikalike käitumismaneeridega otse rabab ja ehmatab. Mõtlen, et vahest oleks Eemeli ka tahtnud Soile-Helinäga vestlemise asemel hoopis lennukult maha astuda. Samas oli Soile-Helinä küllaltki veetlev ja Eemeli lihtsa mehena ei saanud arugi, kui juba poolvedelaks oli sulanud.

Tiina Mälberg. Foto:Mari Rohtla

Et lennuk toona tühjalt ei sõitnud, ei võinud see tänagi pooltühjalt sõita – kaasreisijateks-taustanäitlejateks said kaasa tulnud meeskond, sealhulgas ka mina. Kui reisijad olid istunud, kinnitanud turvavöö ja valmis reisi alustama, kõlas taaskord „Ja võte!“ ning kõik, kes ei rääkinud, pidid olema vaiksed ja paigal.

_IGP5300

Õigest lennukist ei puudunud ka stjuuard. Foto: Mari Rohtla

Pärast filmivõtete lõppu sõideti Tartusse tagasi, et Gabriela Liivamägi stuudios üles võtta lavastuse plakati jaoks mõned fotod.

See, kas Eemeli meie küla kirikusse oreli sai või mitte, sellest juba tulevikus.

Järgmiste teadeteni maailma parimast külast!

 

Postitus on tehtud 21. aprilli võttepäevast Eesti Lennundusmuuseumis

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s