Oma küla leidmas

Esimene jalutuskäik külla. Taevas on hall ning mõtlen, et pilved on täna päris maadligi, lausa nii ligi, et ronivad naha vahele. Raske uskuda, et kevad sel aastal ikka tuleb. Teiste aastaaegadega nii ei ole, aga kevade tulekus kahtlen küll alati. Pikal tänaval peatab üks auto mind ning juht küsib, kuidas oleks kõige lihtsam Rägavere teele pääseda. Ütlen, et tuleks vasakule hoida. Kui auto paigalt võtab, mõtlen, et ilmselt kõige õilsam amet elus olekski olla teejuht. Juht, näiteks nagu Noa. Juht oma inimestega.

Teatri hoovis toimuvad kaevetööd äratasid omaette umbusku, aga ruttasin teatrimaja soojuse poole. Seal tutvusin ametlikult Laila, Rakvere Teatri turundusspetsialistiga ning nende kabinetis veel projektijuht Mariga. Tahvel seinal oli tihedalt täis kirjutatud. Põgusalt inspekteerides mõistsin, et see ongi meie lavastuse tegevusplaan. Laila asus seda kohemaid selgitama ning hoolimata teatud kaosest, mis mu pähe tormiga tulvas, oli esmamulje rabavam kui oleksin oodanud. Õigemini nägin tööd, mis enne esietendust tuleb ära teha.

Teisalt kohutas mind veidi ikkagi see, et lavastuse kõrval toimub veel väga palju teisi sündmusi, mis võivad kergesti fookust teatrilt kõrvale nihutada. Samas sain aru, et laia pildi pakkumiseks oli teatri lahendus suurepärane ning pigem toetas just lavastust, mis lavaliste piirangute tõttu ei saa kõike näidata. 

Kuna 18. aprillil tuli joonde saada kahe asjaga, nii videoklipi kui kavandite esitlemisega, siis jokutamiseks kaua aega ei olnud. Tänane klipp andis tegelikult tõuke kogu etenduse edasisele tegevusahelale, kuna Eemeli (Üllar Saaremäe) vanaisa Asser (Kalju Komissarov) teatab lapselapsele oma viimase soovi – kiriku, ning palub Eemelit seda ehitama. Imekspandavalt ei vaidle Eemeli kordagi vanaisale vastu, pigem on üllatunud või vahest meelitab teda vanapapi pakutud raha ja lahmakas mullakamarat Soomes? Igatahes üks on kindel – kirik! Sellele veel ei mõelda, kes kirikus käima hakkavad või kas sellele kella ka tarvis on? Praktilise meelega Eemeli tegeleb probleemidega nende esinemise järjekorras – milleks muretseda selle pärast, mis on veel mõõtmatus kauguses?

Lavastaja saabudes suundusime kohe võtteplatsile. Rakvere Rahvamaja ruumidesse oli sisse seatud näiline Kuuba vanadekodu, et üles võtta meie küla Surmakiriku Fondi tegevjuhi Eemeli (Üllar Saaremäe) ja tema vanaisa Asser Toropaineni (Kalju Komissarov) vestlus. Che Guevara pilt ja Asser olid juba kohal ning peagi saabusid ka Rakvere Reaalgümnaasiumi filmimeeskond Jaanus Lekki juhatusel, kes asusid ruumi valgustuse ja tehnika abil Ladina-Ameerikaks muutma. Kes kodus järele tahab katsetada, siis pruun filter aitab – annab sumedust ja on samas piisavalt terav. Tuleb meeles pidada, et filter ei tohiks olla kuumakartlik, sest muidu võib olukord Kuubast hoopis kuumaks kiskuda.

Võtteks valmis. Foto: Mari Rohtla

Võtteks valmis. Foto: Mari Rohtla

Et võttepaiga ülesseadmise aeg mööduks kiiremini, meenutas Kalju Komissarov oma kunagist Kuuba reisi ning ütles laual olnud apelsinide kohta, et Kuuba apelsinidel on alati lehed küljes – need näitavat värskust. Meiegi pidime nüüd oma poest ostetud apelsinid värsketeks muutma – appi tulid projektijuhi nutikus, nobedad käed ja loorberilehed.

Asser Toropainen (Kalju Komissarov) ja Che Guevara. Foto: Mari Rohtla

Asser Toropainen (Kalju Komissarov) ja Che Guevara. Foto: Mari Rohtla

Saanud võtteplatsi korda, oleks justkui sobilik aeg alustamiseks, kuid siiski veel ei – tuli oodata grimmist tulevaid Kuuba šokolaadipruune hooldekodupõetajaid (Marin Mägi-Efert ja Silja Miks). Aga teate – ootamine oli seda väärt! Sõna šokolaadipruun“ poleks suutnud edasi anda nende kuuba kaunitaride jumet, sest selles oli miski muu, vahest hoopis kange-kohvi-pruun? Tõepoolest, milline Põhja-Euroopa mees ei tahaks sellises hooldekodus olla, kus sooja tuule käes masseerivad kohalikud näitsikud õlgu, vaatavad sulnilt silma ning pakuvad värskelt pressitud mahlakokteile?

IMG_6174

Marin Mägi-Efert Kuuba põetajannana. Foto: Mari Rohtla

Jumet värskendamas. Foto: Mari Rohtla

Jumet värskendamas. Foto: Mari Rohtla

Vallatud šokolaadipruunid õed Eesti lörtsis. Foto: Mari Rohtla

Vallatud šokolaadipruunid õed Eesti lörtsis. Foto: Mari Rohtla

Tagasi reaalsusse: vahepeal hakkas sadama lörtsi – naljakas küll, valmistume ju suvelavastuseks.

Sellest hoolimata kõlas lavastaja suust „Võte!“ ning töö võis alata.

Nota bene! Kui kaamera käib, siis ei tohi naerda! Isegi kui on väga naljakas ja pahatihti on tõepoolest supernaljakas. Naeru tuleb kinni hoida.

Kella 15.00-st algas meie tulevase küla kavandite näitamine. „Maailma parima küla“ kunstnik Mae Kivilo oli Rakvere Teatri katusealuse ruumi lauale laotanud palju erinevaid jooniseid ning kavandeid, mis kujutasid lava ja meie küla erinevate rakursside alt. Kusjuures planeeritava lava konstruktsioonid olid päeva jooksul juba agarate lavameeste abil Rahvaaia tiigi kaldale kerkinud.

Meeskond küla uudistamas. Foto: Mari Rohtla

Meeskond küla uudistamas. Foto: Mari Rohtla

Kunstnik rääkis igast kavandatava lava detailist eraldi ja selgitas oma visiooni põhjalikult. Meie külast saab ilus ja otstarbekas küla, kus on kõigil mõnus elada. Meie küla on meie inimeste rajatud ja nad teavad, mida meie külas kõige rohkem vaja läheb.

Kunstnik Mae Kivilo kavandite kohal. Foto: Mari Rohtla

Kunstnik Mae Kivilo kavandite kohal. Foto: Mari Rohtla

Järgmiste teadeteni maailma parimast külast!

Üks kommentaar “Oma küla leidmas

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s