Parima-küla-tundest meie sees

Nüüdseks on „Maailma parima küla“ etendused läbi, kuid küla elab meis edasi ka siis, kui lava on maha võetud ja tribüün kokku pakitud. See küla pole ainult inimesed, keda lõpuks sai juba toreda väikelinna jagu, vaid tunne. See, et keegi pole oma muredega üksi, igale väljapääsmatule olukorrale leidub kuskil mõni salaväljapääs ja tegelikult on külla oodatud elama ka need, kes olid algul kiriku ehitamise vastu. Ma arvan, et see tunne, mida ma mõtlen, on hoolimine. Hoolimine naabrist sama palju kui endast ja hoolimine sellest, et kogukonnal tervikuna läheks kõik hästi ja neil oleks turvaline. Hoolimiseks ei olegi vaja ilmtingimata külas elada, seda saab niihästi linnakorteriski praktiseerida.

19. juunil toimunud esietendus oli justkui üks suur külakokkutulek, mille järjekord lookles etendusalast välja. Veerand tundi enne algust olid tribüünid vaatajaid täis ning kohast esireas võis küll suu puhtaks pühkida, hea kui päris taga nurgas istuma ei pidanud. Aga alguse sagin alguse saginaks, palju põnevamaks läks, kui etendus peale hakkas! Et olin kogu kontseptsioonist näinud vaid osasid, leidsin end täpselt samast olukorrast, kust teised vaatajadki – ärevuse ja põnevusega ootasin, mis juhtuma võib hakata. Ning juhtus palju, palju aastaid käidi koos publikuga läbi ning palju oli naljakas. Palju on aga seda, mida ei anna edasi pildi või sõna kaudu. Palju on seda, mis jääb ainult mällu, kuni selle unustame. Näiteks unustan ühel päeval selle, kuidas Ülle Lichtfeldt, jäädes minu jaoks alatiseks Pipiks, asus pipiliku tormakusega ehitustöödel asjatama; või mismoodi õhtu tõmbas hämaraks ning lõpukummarduse ajal oli prožektorite valgus hoopis ühe teise, minevikku jäänud etenduse moodi; või millal see täpselt oli, kui ühest tühjast torust pauku tuli; või mitu inimest korraga ühel ajal laval võis olla. Mäletamisega on tegelikult üks vahva asi ka – meile võib üht-teist vahel meenuda. Vahel meenuvad asjad, mida arvasime end täiesti unustanud olevat ning taasmäletamise rõõm, mida tuntakse, on suurem kui kõik unustamised kokku.

„Maailma parim küla“ jääb meelde. Võobolla see unub, aga igal suvel tuleb ta taas. Ja kui ta ükskord unub ikkagi jäädavalt, siis ma loodan, et me sellest hoolimata mäletame hoolida. Teistest ja endast.

Küla proov piltides

IMAG0551

Tantsuproov. Foto: Laura Porovart

IMAG0561

Tantsuproov. Foto: Laura Porovart

IMAG0557

Tantsuproov. Pingil seisab näitlejate liikumise seadnud Getter Meresmaa. Foto: Laura Porovart

IMAG0556

Foto: Laura Porovart

IMAG0562

Foto: Laura Porovart

IMAG0550

Vaatajaid ootab LED-ekraan. Foto: Laura Porovart

IMAG0547

Foto: Laura Porovart

IMAG0535

Filmilindile on püütud “Maailma parima küla” näljane emakaru. Foto: Laura Porovart

IMAG0533

Põhupakid laadalisi ootamas. Foto: Laura Porovart

IMAG0531

Foto: Laura Porovart

Teadeteni maailma parimast külast!

Külas toimuvad viimased ettevalmistused

Kätte on jõudnud esikanädal ja etenduseni on jäänud vaid kolm päeva! Küla kerkib, proovid käivad, linnarahvas uudistab ning viimses kiiruses valmib kõik, mis seni pooleli olnud – ka blogi.

Teatavasti on „Maailma parim küla“ veidi suurem projekt ning teiste hulgas on asjasse kaasatud ka Rakvere OTTi tootjad, kes kauplevad etenduse vaheajal kodumaise ja mahedaga. Rakvere OTTi taga peitub loosung „Otse tootjalt tarbijale“, mis kõlksub ilusasti kokku „Maailma parima küla“ ökoidee ja looduslähedusega. Seega poekott kaasa ja endale värsket ja tervislikku ostma! Ilmselt tundub säärane teater-turg kooslus kahtlane, kuid on viimane aeg lõimida esmapilgul seosetud. Ei tohiks unustada, et suur osa teatrist arenes kunagi välja laadaplatsidel ja turukärudes enne kui oma tee teatrisaalidesse leidis. Sel juhul – tagasi juurte juurde igas mõttes!

Laiahaardelisusele lisab veelgi laiust planeeritavad töötoad, kus saab igal etenduskorral õppida kas käsitsi paberit valmistama, koguda Rahvaaia taimede kohta tarkust, teha kitsejuustu, meisterdada isiklik päikesepaneel või avastada taimetoidusaladusi. Põhjalikuma kirjelduse, ajakava ja registreerimisinfo leiad siit.

Et nii müüjad kui ka töötoalised saaksid end kuhugi toetada, viidi Rahvaaeda, õigemini teatrimaja pargipoolsesse otsa valmis põhupakid. Raskeid pakke oli vedama kutsutud harali hammastega kollane traktor-hiiglane. Kui pakk maha oli potsatanud, lükkasid selle õigesse kohta (loe: sinna, kuhu naised tahtsid) teatri lavamehed. Lõbusaks läks siis, kui avastati, et esimene põhupakk jäi vist teistest liiga kaugele ning see tuleks ikkagi uude kohta toimetada (loe: lükata, sikutada, tõmmata ja vedada).

IMG_7999

Kuldsed põhupakid ootavad transporti. Foto: Laura Porovart

IMG_8010

Amps-amps-amps. Foto: Laura Porovart

IMG_8022

Foto: Laura Porovart

IMG_8029

Kollane traktorihiiglane asjatamas. Foto: Laura Porovart

IMG_8048

Foto: Laura Porovart

IMG_8093

Mitmekesi reas. Foto: Laura Porovart

IMG_8091

Jõumehed. Foto: Laura Porovart

IMG_8088

Foto: Laura Porovart

IMG_8072

Foto: Laura Porovart

IMG_8067

Ettevaatust! Foto: Laura Porovart

IMG_8060

Foto: Laura Porovart

Vahepeal oli kiriku katuseplekk leidnud endale koha lisaks viitadele ka tänumeenetes, mis nüüd teatri töökojas vapralt oma kättetoimetamist ootavad. Pleki esiküljele kirjutatud lause tuletab meelde seda, et olgu mis on, tänane ei ole eilsega sarnane ja homne pole tänasega sarnane – oleme pidevas muutuses. Meene tagaküljel on materjali päritolu selgitav tekst, et kiriku ja küla side ikka meeles püsiks.

IMAG0519

Muutuv maailm. Foto: Laura Porovart

IMAG0517

Meened aitajatele. Foto: Laura Porovart

IMAG0521

Foto: Laura Porovart

IMAG0524

Tänusõnad. Foto: Laura Porovart

Asjalike teadeteni maailma parimast külast!

Külaga õues

20. sajandi algul ütlesid mõned inimesed, et nad ei näe mõtet käia teatris, kui kodus võib ka näidendeid lugeda. Maailma parim küla kolis proovidega õue ning igal juhul ei tasu kodus näidendit lugeda, vaid ikkagi etendusele tulla, sest on, mida vaadata.

Lugemisproovidega on sotid selged, nüüd mindi lavale. Kui soojal hommikul proovi jalutasin, kuulsin juba teatri hoovist, kuidas lavastaja rahulikult mikrofoni ütles: „No teeme uuesti.“. Aga mida uuesti tehti? Lavaproovid tähendavad sisuliselt seda, et näitlejatel on tekst peas ja nüüd saab hakata tegelema inimeste liikumise ja paiknemisega laval – ehk näitlejaid lavastatakse. Jällegi – paistab üsna kerge, et tulen ühelt poolt lavale, ütlen oma teksti ja teen mingid liikumised ja kõnnin siis teiselt poolt lavalt maha. Tegelikult on detailideni mõeldud lavale tulek ja minek oluliseks aluseks, et lavastus sujuks ja vajalikud inimesed oleksid seal, kus tarvis. Osalt dikteerib liikumise tekst. Näiteks kui kahel tegelasel on dialoog, siis need kaks tegelast võiksid ideaalis mõlemad laval näha olla. Teisalt määrab liikumise ikkagi lavastaja, kel on kindel nägemus, milline üks või teine lavapilt mingil hetkel olema peab. Siin tekibki kompromissi koht ja sisetunde küsimus ehk kuidas on kõige mõistlikum, ökonoomsem ja esteetilisem.

DSC_6982

Muidumeestel lavale asja ei ole. Foto: Getter Meresmaa

DSC_6980

Vaade lavale lava tagant. Foto: Getter Meresmaa

DSC_6979

Näitlejatudengid maketi ääres. Foto: Getter Meresmaa

DSC_6970

Kirikupabereid joonde ajamas. Foto: Getter Meresmaa

DSC_6968

Küsimuse all on kirik. Foto: Getter Meresmaa

DSC_6965

Kas sõnad läksid meelest või on kirikuga tõesti asjad hapusti? Foto: Getter Meresmaa

DSC_6963

Korras. Foto: Getter Meresmaa

DSC_6949

Esimesed uudistajad on kohal. Foto: Getter Meresmaa

DSC_6943

Lavastaja Jaanus Rohumaa vägesid juhatamas. Foto: Getter Meresmaa

Peale selle, et liikumine saaks paika, tuli taas tegelda tehniliste probleemidega. Kuna laval paikneva kiriku karkass on üsna tiigi kaldal, tuli mõelda, kuidas peaks näitleja sellel karkassil turnima, et ta vette ei kukuks. Teiseks tuli lahendada üks reporteri stseen, kus näitlejatest koosnev võttemeeskond läheb Toropaise kiriku ehitamist kajastama.

DSC_6985

Juhendussõnu kuulamas. Foto: Getter Meresmaa

DSC_6986

Protesti nimel on mehed end kiriku külge lukustanud. Foto: Getter Meresmaa

DSC_6994

Elu ja teatri vahel balansseerimas. Foto: Getter Meresmaa

DSC_7030

Muutunud rollijaotus. Foto: Getter Meresmaa

DSC_7023

Igas töös leidub alati üks suhkrutükk! Foto: Getter Meresmaa

DSC_7021

… või lausa kaks suhkrutükki! Foto: Getter Meresmaa

Kuna osatäitjad ilmselt kogu näidendi teksti kuulnud ei olnud, siis kostus rohul istuvate-lesivate näitlejate suust sageli naeruturtsatusi ja omaette muhelemist. Need, kes parajasti laval ei olnud, nautisid päikest, sõid sihvkasid või tegid jõudemonstratsioone.

DSC_7018

Arutlemas. Foto: Getter Meresmaa

DSC_7017

Foto: Getter Meresmaa

DSC_7016

Kiirustamas. Foto: Getter Meresmaa

DSC_6957

Puhkehetkel. Foto: Getter Meresmaa

Lustakate teadeteni maailma parimast külast!

Väikese küla valmimise juures

Olen eelnevalt mõnes postituses maininud, et „Maailma parima küla“ lavastus ühendab endas mitmeid etenduskunste, nende hulgas näiteks nukumängu. Võib tunduda, et mis erilisi oskusi nukkudega mängimine ikka nõuda võiks, kuid – võta näpust – ka seda tuleb õppida! Oma teadmisi käis tudengitega, kes hakkavad lavastuses nukkudega mängima, õpetamas Mait Laas. Mait on peamiselt tuntudki oma animafilmide poolest.

Lavastaja sõnutsi on nukumäng sama oluline kui põhilaval toimuv, seega peavad mõlemad olema tehniliselt head ja veenvad. Arvestada tuleb teatud tinglikkusega, kuid see ei tohiks segada loo jutustamist. Omaette on maketil toimuv nagu liikuv maal, millele loevad häält peale näitlejatudengid. Tegelikult kannab iga maal endas jutustust. Loo pikkus oleneb sellest, kes maali ees parasjagu seisab ja kui palju ta oskab teost enda jaoks lahti jutustada. Nukumängu juures on tähtis mängijatel selgeks teha, millega nad vaatajat võluvad, millise liigutusega annavad nad edasi nuku emotsiooni ja motiveeritust.

IMG_6856

Meeskond maketi ümber. Foto: Mari Rohtla

Alustati tühjalt kohalt, muidugi oli makett olemas, kuid nukkude osas tuli alles mõtlema asuda. Esmalt tuli välja selgitada, milline nukk, kas lame või ümar, sobib paremini vajalikku mõtet edasi andma. Lameda nuku plussiks on see, et sel oleks saanud hõlpsasti emotsioone vahetada, ümarnukk aga näeb maketil reaalsem välja, kuid emotsioonide osas mängida ei saa. Tuli otsustada, kas mängida väga realistlikule pildile või pigem tinglikkusele. Teiseks tuli mõelda, kuidas nukke maketil kõige otstarbekam liigutada oleks. Kaaluti nii käe kui ka tokiga liigutamist. Üsna pea langes käsi siiski välja, kuna see oleks visuaali liialt häirinud. Jäid peenikesed tokid. Tokkide kasutamisel kerkis uus küsimus: kuhu tuleks tokk nuku küljes kinnitada – kas nuku pea taha või seljale või äkki tuleks dünaamika mõttes kasutadagi kahte tokki.

Meie nukumängule lisab keerukust seegi väike lisandus, et maketil toimuv filmitakse igal etendusel uuesti, seega tuleb arvestada ka kaameramehe ja rakurssidega, mille alt on temal vaja filmida. Filmimise lihtsustamiseks soovitas Mait Laas storyboard’i ehk maakeeli piltstsenaariumi. Piltstsenaarium tähendab seda, et operaatoril on iga stseen paberile joonistatud. Selle abil teab ta, milline üks või teine stseen läbi kaamerasilma paistma peab. Piltstsenaariume kasutatakse tavaliselt ka päris filmide filmimisel, seega on see igati loomulik võte.

IMG_6847

Otsimas õiget rakurssi. Foto: Mari Rohtla

Kui te arvate, et vast sellega on tehniline pool möödas, siis – mitte veel! Teadagi on Eesti ilm muutlikum kui naiste meel, seega tuleb nukumängu osas arvestada ka ilmateguritega. Kui polnud veel selge, kuidas nukke maketil liigutama hakatakse, käis läbi magnetite idee – see kaitseks nukke ka tugevama tuulehoo eest. Õnneks pole tokkide puhul nukkudel tuulega kuhugi lennata. Paraku ei kaitse miski ei näitlejaid ega publikut vihma eest. Ühiselt lepiti kokku, et tugevama vihmahoo korral tuleb mäng lihtsalt peatada ja oodata kuni vihm järele annab.

Loodame, et kogu vihm sajab enne etendusi ära ja teatrielamusi saame nautida ikkagi sumedas suves.

Lustakate teadeteni maailma parimast külast!

Tudengitega lugemisproovis

Jõudsin suurde saali väikese hilinemisega. Sulgesin vaikselt ukse ja jäin toimuvat vaatama. Lavale oli tõstetud suur laud ning selle ümber tudengid. Laua otsas istus lavastaja Jaanus Rohumaa ning meenutas noortele oma Lavaka-aegu. Rääkis rõõmudest ja raskustest. Selle jutuga inspireeris ta tudengeid, andis näpunäiteid ning selgitas näitleja elukutset oma vaatenurgast.

Tegelikult oli esimene lugemisproov. Mida see tähendab? Tavaliselt ei lähe näitlejad esimestes proovides kohe lavale. Enne on vaja tekstiga tutvuda, see enda jaoks mugavaks lugeda (isegi mõnd lausestust ümber teha) ning harjutada lugemist erineva intonatsiooniga, et leida kõige loomutruum ütlusviis. Tudengite esimene lugemisproov koosnes suuresti peale proovi hoopis sellest, kuidas Jaanus Rohumaa püsti tõusis, öeldes, et talle meenub sellega üks lugu ning siis lugu jutustama asus. Nende lugude kõrval tõi ta noortele sisseelamise hõlbustamiseks palju kontekstipõhiseid fakte, mida me oma nooruse tõttu sageli ei tea.

Teine tõeliselt soe joon lavastaja juures oli tema toetav ja julgustav suhtumine. Mitte lihtsalt tuulde öeldud sõnad, vaid kõik tema kiitvad laused läksid minu arvates õigesse kohta. Miks ma seda üldse oluliseks pean, on see, et noored tunnevad tihti teatud sihitust ja seda, et nad ei ole midagi väärt. Osati on selles tõesti süüdi nende noorus ja kogenematus, suurem süü lasub pigem koolitussüsteemil, mis (vist) kardab, et liigne kiitus rikub. Ainult kiitus rikub vahest tõesti, kuid adekvaatne positiivne tagasiside ei ole kedagi hukatusse viinud, tõstab hoopis eneseusku.

Proovist jääb kõlama lause: „Kui ise pinget ei loo, siis see ei teki. Nii see elu on.“

Lustakate teadeteni maailma parimast külast!

Küla vaatamisväärsustega tutvumas

„Maailma parima küla“ blogi kirjutamise üks suur eelis on, et saab minna kohtadesse, kuhu tavaline teatrikülastaja niisama ei satu. Täna külastasin näiteks kostüümi- ja butafooriatöökoda. „Töökoda“ on nende kohta vast isegi liiga robustne sõna. Paremini sobiks hoopis õmblusateljee ja meisterdusnurk. Tõesti – kuna „Maailma parima küla“ lavastuses kasutatakse nukumängu, on päris palju meisterdamist nii nukkude kui ka väikese külamaketiga.

Ateljees võttis meid vastu masinanõela kiire välkumine ning suurel laual ootasid valmimist kunstnik Mae Kivilo joonistatud kostüümide kavandid. Jooniste põhjal võib öelda, et kostüümideks pole harjumuspärased taluriided, vaid ikkagi spetsiaalselt meie lavastuse jaoks valminud Kostüümid suure algustähega. Leidus nii haldjalikke käharseelikuid, kui raskeid talaarilaadseid pealisriideid. Kuna kõiki kavandeid ei olnud veel ateljeesse toodud, on ka minu jaoks saladus, milliseks kujuneb tegelik kostüümipilt.

IMG_6781

Mae Kivilo kavandid. Foto: Laura Porovart

IMG_6783

Mae Kivilo kavandid. Foto: Laura Porovart

IMG_6792

Valminud kostüüm. Foto: Laura Porovart

Meisterdusnurgas oli algul näha vaid suur kirikumakett… ning siis tuli alles nähtavale väike meisterdaja Helen. Sattusin sellest kirikust kohe vaimustusse. Nagu Eemeli etenduses ütleb, siis tegelikult pole tegemist kirikuga, vaid kõige muuga. See ehitis lihtsalt meenutab kirikut. Minu arvates ka! Aga teate, mida see veel rohkem meenutab? Üht toredat detailset nukumaja! Täpselt sellist, mida pea iga tüdruk mingis roosa-seeliku-perioodis enne magama jäämist mõttes jõuluvanalt palub. Detailne oli kirik tõepoolest – ehitatud peamisel jäätisepulkadest, on iga „laud“ ükshaaval seina kleebitud ja aknadki on igaüks filigraanselt välja lõigatud.

IMG_6804

Kirikuehitus. Foto: Laura Porovart

IMG_6814

Kirik valmimas. Foto: Laura Porovart

IMG_6809

Igast aknast paistab pühalikku valgust. Foto: Laura Porovart

IMG_6832

“Maailma parima küla” kiriku ehitamise inspiratsioon. Foto: Laura Porovart

IMG_6826

Meie külaelanike majad. Foto: Laura Porovart

IMG_6824

Ühel heal päeval saab see kelder rääbiseid täis! Foto: Laura Porovart

See, et Rakvere Teatris töötab hulk andekaid inimesi, ei ole tegelikult midagi müstilist. Siiski-siiski, üllatusi jagub! Peale selle, et valguskunstnik Eve Teras toob laval valgusesse kõik selle, mida näidata on tarvis ning peidab selle, mida näidata ei sünni, teeb ta meie etendusele ka vildist nukke, nii loomi kui inimesi. Et Eve oli parasjagu oma kodus (käsi)töölaua taga, võisin minagi oma nina pehmetesse villatupsudesse pista (näete, juba teine koht, kuhu vaataja tavaliselt ei satu!). Enne saabumist oli Eve just lõpetanud etenduse tarvis ühe rebase, mida me siis hiljem koos uurisime. Tema juba valmistaja pilguga, mina õhinapõhise nurga alt. Tuleb välja, et Eve teeb tegelikult vilditud loomi ka müügiks ning tema loomingut on võimalik osta nii Eestis kui ka piiri taga. Valminud karuga tutvusin põgusalt hommikuses proovis.

IMAG0503

Reinuvader ootab lavale pääsemist. Foto: Laura Porovart

IMAG0507

Töövahendite seas. Foto: Laura Porovart

IMAG0506

Töölaual. Foto: Laura Porovart

Loomad, millest jutt, on tarvilikud meie etenduse videoprojektsioonis. Kuna paljusid stseene on lavaliste vahenditega keeruline teostada, näiteks see, kuidas näljane emakaru küla pensionile jäänud postiljoni rapib (kindlasti saaks sedagi laval etendada, omaette küsimus on, kas vaatajad õõvastava pildi peale ehk laiali ei jookse), siis on selleks appi võetud nukud. Nukkudega mängivad Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid ning igal etendusel võetakse nukumäng otse kaamerasse.

Millisest uksest meid edaspidi sisse lubatakse, sellest juba järgmisel korral!

Lustakate teadeteni maailma parimast külast!