Parima-küla-tundest meie sees

Nüüdseks on „Maailma parima küla“ etendused läbi, kuid küla elab meis edasi ka siis, kui lava on maha võetud ja tribüün kokku pakitud. See küla pole ainult inimesed, keda lõpuks sai juba toreda väikelinna jagu, vaid tunne. See, et keegi pole oma muredega üksi, igale väljapääsmatule olukorrale leidub kuskil mõni salaväljapääs ja tegelikult on külla oodatud elama ka need, kes olid algul kiriku ehitamise vastu. Ma arvan, et see tunne, mida ma mõtlen, on hoolimine. Hoolimine naabrist sama palju kui endast ja hoolimine sellest, et kogukonnal tervikuna läheks kõik hästi ja neil oleks turvaline. Hoolimiseks ei olegi vaja ilmtingimata külas elada, seda saab niihästi linnakorteriski praktiseerida.

19. juunil toimunud esietendus oli justkui üks suur külakokkutulek, mille järjekord lookles etendusalast välja. Veerand tundi enne algust olid tribüünid vaatajaid täis ning kohast esireas võis küll suu puhtaks pühkida, hea kui päris taga nurgas istuma ei pidanud. Aga alguse sagin alguse saginaks, palju põnevamaks läks, kui etendus peale hakkas! Et olin kogu kontseptsioonist näinud vaid osasid, leidsin end täpselt samast olukorrast, kust teised vaatajadki – ärevuse ja põnevusega ootasin, mis juhtuma võib hakata. Ning juhtus palju, palju aastaid käidi koos publikuga läbi ning palju oli naljakas. Palju on aga seda, mida ei anna edasi pildi või sõna kaudu. Palju on seda, mis jääb ainult mällu, kuni selle unustame. Näiteks unustan ühel päeval selle, kuidas Ülle Lichtfeldt, jäädes minu jaoks alatiseks Pipiks, asus pipiliku tormakusega ehitustöödel asjatama; või mismoodi õhtu tõmbas hämaraks ning lõpukummarduse ajal oli prožektorite valgus hoopis ühe teise, minevikku jäänud etenduse moodi; või millal see täpselt oli, kui ühest tühjast torust pauku tuli; või mitu inimest korraga ühel ajal laval võis olla. Mäletamisega on tegelikult üks vahva asi ka – meile võib üht-teist vahel meenuda. Vahel meenuvad asjad, mida arvasime end täiesti unustanud olevat ning taasmäletamise rõõm, mida tuntakse, on suurem kui kõik unustamised kokku.

„Maailma parim küla“ jääb meelde. Võobolla see unub, aga igal suvel tuleb ta taas. Ja kui ta ükskord unub ikkagi jäädavalt, siis ma loodan, et me sellest hoolimata mäletame hoolida. Teistest ja endast.

Küla proov piltides

IMAG0551

Tantsuproov. Foto: Laura Porovart

IMAG0561

Tantsuproov. Foto: Laura Porovart

IMAG0557

Tantsuproov. Pingil seisab näitlejate liikumise seadnud Getter Meresmaa. Foto: Laura Porovart

IMAG0556

Foto: Laura Porovart

IMAG0562

Foto: Laura Porovart

IMAG0550

Vaatajaid ootab LED-ekraan. Foto: Laura Porovart

IMAG0547

Foto: Laura Porovart

IMAG0535

Filmilindile on püütud “Maailma parima küla” näljane emakaru. Foto: Laura Porovart

IMAG0533

Põhupakid laadalisi ootamas. Foto: Laura Porovart

IMAG0531

Foto: Laura Porovart

Teadeteni maailma parimast külast!

Külas toimuvad viimased ettevalmistused

Kätte on jõudnud esikanädal ja etenduseni on jäänud vaid kolm päeva! Küla kerkib, proovid käivad, linnarahvas uudistab ning viimses kiiruses valmib kõik, mis seni pooleli olnud – ka blogi.

Teatavasti on „Maailma parim küla“ veidi suurem projekt ning teiste hulgas on asjasse kaasatud ka Rakvere OTTi tootjad, kes kauplevad etenduse vaheajal kodumaise ja mahedaga. Rakvere OTTi taga peitub loosung „Otse tootjalt tarbijale“, mis kõlksub ilusasti kokku „Maailma parima küla“ ökoidee ja looduslähedusega. Seega poekott kaasa ja endale värsket ja tervislikku ostma! Ilmselt tundub säärane teater-turg kooslus kahtlane, kuid on viimane aeg lõimida esmapilgul seosetud. Ei tohiks unustada, et suur osa teatrist arenes kunagi välja laadaplatsidel ja turukärudes enne kui oma tee teatrisaalidesse leidis. Sel juhul – tagasi juurte juurde igas mõttes!

Laiahaardelisusele lisab veelgi laiust planeeritavad töötoad, kus saab igal etenduskorral õppida kas käsitsi paberit valmistama, koguda Rahvaaia taimede kohta tarkust, teha kitsejuustu, meisterdada isiklik päikesepaneel või avastada taimetoidusaladusi. Põhjalikuma kirjelduse, ajakava ja registreerimisinfo leiad siit.

Et nii müüjad kui ka töötoalised saaksid end kuhugi toetada, viidi Rahvaaeda, õigemini teatrimaja pargipoolsesse otsa valmis põhupakid. Raskeid pakke oli vedama kutsutud harali hammastega kollane traktor-hiiglane. Kui pakk maha oli potsatanud, lükkasid selle õigesse kohta (loe: sinna, kuhu naised tahtsid) teatri lavamehed. Lõbusaks läks siis, kui avastati, et esimene põhupakk jäi vist teistest liiga kaugele ning see tuleks ikkagi uude kohta toimetada (loe: lükata, sikutada, tõmmata ja vedada).

IMG_7999

Kuldsed põhupakid ootavad transporti. Foto: Laura Porovart

IMG_8010

Amps-amps-amps. Foto: Laura Porovart

IMG_8022

Foto: Laura Porovart

IMG_8029

Kollane traktorihiiglane asjatamas. Foto: Laura Porovart

IMG_8048

Foto: Laura Porovart

IMG_8093

Mitmekesi reas. Foto: Laura Porovart

IMG_8091

Jõumehed. Foto: Laura Porovart

IMG_8088

Foto: Laura Porovart

IMG_8072

Foto: Laura Porovart

IMG_8067

Ettevaatust! Foto: Laura Porovart

IMG_8060

Foto: Laura Porovart

Vahepeal oli kiriku katuseplekk leidnud endale koha lisaks viitadele ka tänumeenetes, mis nüüd teatri töökojas vapralt oma kättetoimetamist ootavad. Pleki esiküljele kirjutatud lause tuletab meelde seda, et olgu mis on, tänane ei ole eilsega sarnane ja homne pole tänasega sarnane – oleme pidevas muutuses. Meene tagaküljel on materjali päritolu selgitav tekst, et kiriku ja küla side ikka meeles püsiks.

IMAG0519

Muutuv maailm. Foto: Laura Porovart

IMAG0517

Meened aitajatele. Foto: Laura Porovart

IMAG0521

Foto: Laura Porovart

IMAG0524

Tänusõnad. Foto: Laura Porovart

Asjalike teadeteni maailma parimast külast!

Külaga õues

20. sajandi algul ütlesid mõned inimesed, et nad ei näe mõtet käia teatris, kui kodus võib ka näidendeid lugeda. Maailma parim küla kolis proovidega õue ning igal juhul ei tasu kodus näidendit lugeda, vaid ikkagi etendusele tulla, sest on, mida vaadata.

Lugemisproovidega on sotid selged, nüüd mindi lavale. Kui soojal hommikul proovi jalutasin, kuulsin juba teatri hoovist, kuidas lavastaja rahulikult mikrofoni ütles: „No teeme uuesti.“. Aga mida uuesti tehti? Lavaproovid tähendavad sisuliselt seda, et näitlejatel on tekst peas ja nüüd saab hakata tegelema inimeste liikumise ja paiknemisega laval – ehk näitlejaid lavastatakse. Jällegi – paistab üsna kerge, et tulen ühelt poolt lavale, ütlen oma teksti ja teen mingid liikumised ja kõnnin siis teiselt poolt lavalt maha. Tegelikult on detailideni mõeldud lavale tulek ja minek oluliseks aluseks, et lavastus sujuks ja vajalikud inimesed oleksid seal, kus tarvis. Osalt dikteerib liikumise tekst. Näiteks kui kahel tegelasel on dialoog, siis need kaks tegelast võiksid ideaalis mõlemad laval näha olla. Teisalt määrab liikumise ikkagi lavastaja, kel on kindel nägemus, milline üks või teine lavapilt mingil hetkel olema peab. Siin tekibki kompromissi koht ja sisetunde küsimus ehk kuidas on kõige mõistlikum, ökonoomsem ja esteetilisem.

DSC_6982

Muidumeestel lavale asja ei ole. Foto: Getter Meresmaa

DSC_6980

Vaade lavale lava tagant. Foto: Getter Meresmaa

DSC_6979

Näitlejatudengid maketi ääres. Foto: Getter Meresmaa

DSC_6970

Kirikupabereid joonde ajamas. Foto: Getter Meresmaa

DSC_6968

Küsimuse all on kirik. Foto: Getter Meresmaa

DSC_6965

Kas sõnad läksid meelest või on kirikuga tõesti asjad hapusti? Foto: Getter Meresmaa

DSC_6963

Korras. Foto: Getter Meresmaa

DSC_6949

Esimesed uudistajad on kohal. Foto: Getter Meresmaa

DSC_6943

Lavastaja Jaanus Rohumaa vägesid juhatamas. Foto: Getter Meresmaa

Peale selle, et liikumine saaks paika, tuli taas tegelda tehniliste probleemidega. Kuna laval paikneva kiriku karkass on üsna tiigi kaldal, tuli mõelda, kuidas peaks näitleja sellel karkassil turnima, et ta vette ei kukuks. Teiseks tuli lahendada üks reporteri stseen, kus näitlejatest koosnev võttemeeskond läheb Toropaise kiriku ehitamist kajastama.

DSC_6985

Juhendussõnu kuulamas. Foto: Getter Meresmaa

DSC_6986

Protesti nimel on mehed end kiriku külge lukustanud. Foto: Getter Meresmaa

DSC_6994

Elu ja teatri vahel balansseerimas. Foto: Getter Meresmaa

DSC_7030

Muutunud rollijaotus. Foto: Getter Meresmaa

DSC_7023

Igas töös leidub alati üks suhkrutükk! Foto: Getter Meresmaa

DSC_7021

… või lausa kaks suhkrutükki! Foto: Getter Meresmaa

Kuna osatäitjad ilmselt kogu näidendi teksti kuulnud ei olnud, siis kostus rohul istuvate-lesivate näitlejate suust sageli naeruturtsatusi ja omaette muhelemist. Need, kes parajasti laval ei olnud, nautisid päikest, sõid sihvkasid või tegid jõudemonstratsioone.

DSC_7018

Arutlemas. Foto: Getter Meresmaa

DSC_7017

Foto: Getter Meresmaa

DSC_7016

Kiirustamas. Foto: Getter Meresmaa

DSC_6957

Puhkehetkel. Foto: Getter Meresmaa

Lustakate teadeteni maailma parimast külast!

Väikese küla valmimise juures

Olen eelnevalt mõnes postituses maininud, et „Maailma parima küla“ lavastus ühendab endas mitmeid etenduskunste, nende hulgas näiteks nukumängu. Võib tunduda, et mis erilisi oskusi nukkudega mängimine ikka nõuda võiks, kuid – võta näpust – ka seda tuleb õppida! Oma teadmisi käis tudengitega, kes hakkavad lavastuses nukkudega mängima, õpetamas Mait Laas. Mait on peamiselt tuntudki oma animafilmide poolest.

Lavastaja sõnutsi on nukumäng sama oluline kui põhilaval toimuv, seega peavad mõlemad olema tehniliselt head ja veenvad. Arvestada tuleb teatud tinglikkusega, kuid see ei tohiks segada loo jutustamist. Omaette on maketil toimuv nagu liikuv maal, millele loevad häält peale näitlejatudengid. Tegelikult kannab iga maal endas jutustust. Loo pikkus oleneb sellest, kes maali ees parasjagu seisab ja kui palju ta oskab teost enda jaoks lahti jutustada. Nukumängu juures on tähtis mängijatel selgeks teha, millega nad vaatajat võluvad, millise liigutusega annavad nad edasi nuku emotsiooni ja motiveeritust.

IMG_6856

Meeskond maketi ümber. Foto: Mari Rohtla

Alustati tühjalt kohalt, muidugi oli makett olemas, kuid nukkude osas tuli alles mõtlema asuda. Esmalt tuli välja selgitada, milline nukk, kas lame või ümar, sobib paremini vajalikku mõtet edasi andma. Lameda nuku plussiks on see, et sel oleks saanud hõlpsasti emotsioone vahetada, ümarnukk aga näeb maketil reaalsem välja, kuid emotsioonide osas mängida ei saa. Tuli otsustada, kas mängida väga realistlikule pildile või pigem tinglikkusele. Teiseks tuli mõelda, kuidas nukke maketil kõige otstarbekam liigutada oleks. Kaaluti nii käe kui ka tokiga liigutamist. Üsna pea langes käsi siiski välja, kuna see oleks visuaali liialt häirinud. Jäid peenikesed tokid. Tokkide kasutamisel kerkis uus küsimus: kuhu tuleks tokk nuku küljes kinnitada – kas nuku pea taha või seljale või äkki tuleks dünaamika mõttes kasutadagi kahte tokki.

Meie nukumängule lisab keerukust seegi väike lisandus, et maketil toimuv filmitakse igal etendusel uuesti, seega tuleb arvestada ka kaameramehe ja rakurssidega, mille alt on temal vaja filmida. Filmimise lihtsustamiseks soovitas Mait Laas storyboard’i ehk maakeeli piltstsenaariumi. Piltstsenaarium tähendab seda, et operaatoril on iga stseen paberile joonistatud. Selle abil teab ta, milline üks või teine stseen läbi kaamerasilma paistma peab. Piltstsenaariume kasutatakse tavaliselt ka päris filmide filmimisel, seega on see igati loomulik võte.

IMG_6847

Otsimas õiget rakurssi. Foto: Mari Rohtla

Kui te arvate, et vast sellega on tehniline pool möödas, siis – mitte veel! Teadagi on Eesti ilm muutlikum kui naiste meel, seega tuleb nukumängu osas arvestada ka ilmateguritega. Kui polnud veel selge, kuidas nukke maketil liigutama hakatakse, käis läbi magnetite idee – see kaitseks nukke ka tugevama tuulehoo eest. Õnneks pole tokkide puhul nukkudel tuulega kuhugi lennata. Paraku ei kaitse miski ei näitlejaid ega publikut vihma eest. Ühiselt lepiti kokku, et tugevama vihmahoo korral tuleb mäng lihtsalt peatada ja oodata kuni vihm järele annab.

Loodame, et kogu vihm sajab enne etendusi ära ja teatrielamusi saame nautida ikkagi sumedas suves.

Lustakate teadeteni maailma parimast külast!

Tudengitega lugemisproovis

Jõudsin suurde saali väikese hilinemisega. Sulgesin vaikselt ukse ja jäin toimuvat vaatama. Lavale oli tõstetud suur laud ning selle ümber tudengid. Laua otsas istus lavastaja Jaanus Rohumaa ning meenutas noortele oma Lavaka-aegu. Rääkis rõõmudest ja raskustest. Selle jutuga inspireeris ta tudengeid, andis näpunäiteid ning selgitas näitleja elukutset oma vaatenurgast.

Tegelikult oli esimene lugemisproov. Mida see tähendab? Tavaliselt ei lähe näitlejad esimestes proovides kohe lavale. Enne on vaja tekstiga tutvuda, see enda jaoks mugavaks lugeda (isegi mõnd lausestust ümber teha) ning harjutada lugemist erineva intonatsiooniga, et leida kõige loomutruum ütlusviis. Tudengite esimene lugemisproov koosnes suuresti peale proovi hoopis sellest, kuidas Jaanus Rohumaa püsti tõusis, öeldes, et talle meenub sellega üks lugu ning siis lugu jutustama asus. Nende lugude kõrval tõi ta noortele sisseelamise hõlbustamiseks palju kontekstipõhiseid fakte, mida me oma nooruse tõttu sageli ei tea.

Teine tõeliselt soe joon lavastaja juures oli tema toetav ja julgustav suhtumine. Mitte lihtsalt tuulde öeldud sõnad, vaid kõik tema kiitvad laused läksid minu arvates õigesse kohta. Miks ma seda üldse oluliseks pean, on see, et noored tunnevad tihti teatud sihitust ja seda, et nad ei ole midagi väärt. Osati on selles tõesti süüdi nende noorus ja kogenematus, suurem süü lasub pigem koolitussüsteemil, mis (vist) kardab, et liigne kiitus rikub. Ainult kiitus rikub vahest tõesti, kuid adekvaatne positiivne tagasiside ei ole kedagi hukatusse viinud, tõstab hoopis eneseusku.

Proovist jääb kõlama lause: „Kui ise pinget ei loo, siis see ei teki. Nii see elu on.“

Lustakate teadeteni maailma parimast külast!

Küla vaatamisväärsustega tutvumas

„Maailma parima küla“ blogi kirjutamise üks suur eelis on, et saab minna kohtadesse, kuhu tavaline teatrikülastaja niisama ei satu. Täna külastasin näiteks kostüümi- ja butafooriatöökoda. „Töökoda“ on nende kohta vast isegi liiga robustne sõna. Paremini sobiks hoopis õmblusateljee ja meisterdusnurk. Tõesti – kuna „Maailma parima küla“ lavastuses kasutatakse nukumängu, on päris palju meisterdamist nii nukkude kui ka väikese külamaketiga.

Ateljees võttis meid vastu masinanõela kiire välkumine ning suurel laual ootasid valmimist kunstnik Mae Kivilo joonistatud kostüümide kavandid. Jooniste põhjal võib öelda, et kostüümideks pole harjumuspärased taluriided, vaid ikkagi spetsiaalselt meie lavastuse jaoks valminud Kostüümid suure algustähega. Leidus nii haldjalikke käharseelikuid, kui raskeid talaarilaadseid pealisriideid. Kuna kõiki kavandeid ei olnud veel ateljeesse toodud, on ka minu jaoks saladus, milliseks kujuneb tegelik kostüümipilt.

IMG_6781

Mae Kivilo kavandid. Foto: Laura Porovart

IMG_6783

Mae Kivilo kavandid. Foto: Laura Porovart

IMG_6792

Valminud kostüüm. Foto: Laura Porovart

Meisterdusnurgas oli algul näha vaid suur kirikumakett… ning siis tuli alles nähtavale väike meisterdaja Helen. Sattusin sellest kirikust kohe vaimustusse. Nagu Eemeli etenduses ütleb, siis tegelikult pole tegemist kirikuga, vaid kõige muuga. See ehitis lihtsalt meenutab kirikut. Minu arvates ka! Aga teate, mida see veel rohkem meenutab? Üht toredat detailset nukumaja! Täpselt sellist, mida pea iga tüdruk mingis roosa-seeliku-perioodis enne magama jäämist mõttes jõuluvanalt palub. Detailne oli kirik tõepoolest – ehitatud peamisel jäätisepulkadest, on iga „laud“ ükshaaval seina kleebitud ja aknadki on igaüks filigraanselt välja lõigatud.

IMG_6804

Kirikuehitus. Foto: Laura Porovart

IMG_6814

Kirik valmimas. Foto: Laura Porovart

IMG_6809

Igast aknast paistab pühalikku valgust. Foto: Laura Porovart

IMG_6832

“Maailma parima küla” kiriku ehitamise inspiratsioon. Foto: Laura Porovart

IMG_6826

Meie külaelanike majad. Foto: Laura Porovart

IMG_6824

Ühel heal päeval saab see kelder rääbiseid täis! Foto: Laura Porovart

See, et Rakvere Teatris töötab hulk andekaid inimesi, ei ole tegelikult midagi müstilist. Siiski-siiski, üllatusi jagub! Peale selle, et valguskunstnik Eve Teras toob laval valgusesse kõik selle, mida näidata on tarvis ning peidab selle, mida näidata ei sünni, teeb ta meie etendusele ka vildist nukke, nii loomi kui inimesi. Et Eve oli parasjagu oma kodus (käsi)töölaua taga, võisin minagi oma nina pehmetesse villatupsudesse pista (näete, juba teine koht, kuhu vaataja tavaliselt ei satu!). Enne saabumist oli Eve just lõpetanud etenduse tarvis ühe rebase, mida me siis hiljem koos uurisime. Tema juba valmistaja pilguga, mina õhinapõhise nurga alt. Tuleb välja, et Eve teeb tegelikult vilditud loomi ka müügiks ning tema loomingut on võimalik osta nii Eestis kui ka piiri taga. Valminud karuga tutvusin põgusalt hommikuses proovis.

IMAG0503

Reinuvader ootab lavale pääsemist. Foto: Laura Porovart

IMAG0507

Töövahendite seas. Foto: Laura Porovart

IMAG0506

Töölaual. Foto: Laura Porovart

Loomad, millest jutt, on tarvilikud meie etenduse videoprojektsioonis. Kuna paljusid stseene on lavaliste vahenditega keeruline teostada, näiteks see, kuidas näljane emakaru küla pensionile jäänud postiljoni rapib (kindlasti saaks sedagi laval etendada, omaette küsimus on, kas vaatajad õõvastava pildi peale ehk laiali ei jookse), siis on selleks appi võetud nukud. Nukkudega mängivad Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid ning igal etendusel võetakse nukumäng otse kaamerasse.

Millisest uksest meid edaspidi sisse lubatakse, sellest juba järgmisel korral!

Lustakate teadeteni maailma parimast külast!

Kirik keset küla

Meie maastikes on harjumuspäraseks saanud, et kogukond koondub ümber kiriku. Selline on juba kord Euroopa pinnasiluett. Kui näeme kaugel silmapiiril lähenevat asulat, on selle panoraamis ikka kerkimas üks või enam kiriku teravat tornikiivrit. Meenutagem või Tallinna kilude plekkkarbil laiuvat vaadet merelt linnale. Muidugi võivad vabrikute-tehaste korstnad esmapilgul kirikutorni mulje jätta. Ja eks seegi on tõsi, et vabrik asendab kellegi jaoks kirikut. Vabrikutornidel lihtsalt ei ole tuulelippe ja tossavad nad ka hirmsasti. Kirikukiivrid suitsemise asemel hoopis helgivad. Tartust maale sõites paistab Väike-Maarja tornikiiver juba kaugelt silma ja kui päike on õige nurga alt, võib kiivri helk korraks pimestadagi.

Maailma parim küla ei erine eelnevast millegi poolest. Kuigi Eemeli ei arvestanud kirikut ehitades selle ümber tekkiva kogukonnaga, on koos ikka kergem elus asjatada ning mees mõistab seda. Sellele mõistmisele ja koostööle on jõudnud ka Rakvere Kolmainu kirik ja meie „Maailma parima küla“ lavastus. Kiriku katuse vahetusest üle jääv vana katuseplekk kasutatakse lavastuse tarbeks otstarbekalt ja kokkuhoidlikult ära. Teisisõnu antakse katuseplekile uus väärtus ja rakendatakse selle täit potentsiaali. Plekk leiab oma uue koha nii viitadena kui etenduse juurde valmivate meenetena.

IMG_7562

Vana katuseplekk vaatajaid vajalikesse kohtadesse juhatamas. Foto: Mari Rohtla

IMG_7561

Maailma parima küla karu. Foto: Mari Rohtla

IMG_7568

Ka kohvik on meil maailma parim. Foto: Mari Rohtla

Imekspandav, aga Rakvere Kolmainu kirik ei saanud kummaski maailmasõjas suuri purustusi ja viimane sõda, mis pühamut räsis, oli Põhjasõda. Toona ehitati kirik kogukonna toel taas üles. Kogukond ja kirik toimivad ühtse tervikuna, sest kirikut on kogukonnale tarvis, seega ehitatakse see enestele ühiste jõududega. Lääne-Euroopas oli kaua levinud patronaaž ja suurannetajad, kelle abil kerkisid mitmed tänapäeva turismimagnetiteks saanud kirikud. Eesti puhul on tähtsamaks jäänud siiski kogukonna toetus. Praegune katusevahetuski sai suuresti toimuma tänu inimeste annetustele.

IMG_7261

Foto: Mari Rohtla

Etenduse mõju kirikule näeb Rakvere Kolmainu kiriku õpetaja Tauno Toompuu pigem vaimsel tasandil – inimesed hakkavad vahest kirikut teise pilguga nägema. Läbi etenduse peaks kirik kangastuma kui kogukonda liitev suurus ja nagu üle aegade püsiv märk. Ühelt poolt on kirik selgelt objekt linnapildis, teisalt aga on mingi substants, mis ei ole müüdav ega ostetav. Kirik on nagu katus, mille all me saame oma muud elu segamatult elada.

Katuseplekist valmistatavate meenete osas on nii teater kui Tauno Toompuu ootusärevalt meelestatud. Mõlema osapoole jaoks tundub taaskasutus ja kogukonna hüvanguks ühendatud meene nutikas lahendus. Teisalt tõesti – miks mitte katuseplekki inimestele laiali jagada? Sajandeid koguti kirikusse erinevaid reliikviaid. Miks mitte toimida nüüd vastupidi ja koguda koju reliikviaare, sest mis ta muud ikka on, kui tükk pühadust.

Ootame huviga, millise vormiga meeneid etenduspaigast osta saab.

Lustakate teadeteni maailma parimast külast!

Orelit ostmas

Tänane päev möödus meie külast eemal Tartumaal. Rohelises Rakvere Teatri mikrobussis jõudsime Tartust kuusteist kilomeetrit eemal Veskiorus asuva Eesti Lennundusmuuseumi kollaste angaaride ette. Lennundusmuuseumi ala oli väikese künka otsas, kust avanes vaade kaugele „mägede“ taha. Tänu selgele taevale mõjus kuppelmaastik hoopis konradmägilikumalt ja maalilisemalt, kui varasematest kordadest mäletan. Selline maastik on hoopis teistsugune kui meie küla oma. Hoolimata vingest tuulest oli angaaride varjus soe ja kiiresti tuli sall kaela ümber lõdvemaks lasta ja mantlinööbid lahti teha. Projektijuht Mari oli ettenägelikult kaasa võtnud termostega kohvi ja kuuma vett. Ei puudunud ka šokolaad, mis tuuleviidud meele taas rõõmsaks tegi.

Seekordseks võtteplatsiks oli lühimaa-reisilennuk TU-134A ELK Airways, mis liikus kunagi Moskva ja teiste endiste liiduvabariikide suuremate linnade vahel. Lennuki tootmine lõppes väidetavalt 1989. aastal. Euroopa Liidu lennuväljadel oli lennuki maandumine üldiselt mürapiirangute pärast keelatud. Võttemeeskonna juht Jaanus Lekk oli ühe taolise lennukiga lapsepõlves isegi sõitnud, meenutades, et rongi ja lennupileti hind erines toona vaid ühe rubla võrra. Olid ajad!

Lavastaja Jaanus Rohumaa, Üllar Saaremäe ning lennuki nina. Foto: Mari Rohtla

Lavastaja Jaanus Rohumaa, Üllar Saaremäe ning lennuki nina. Foto: Mari Rohtla

Ma ei ole suur lendaja, sest mind hirmutab, et lennult ei saa maha astuda, siis kui seda sooviksin. Inimesele on vajalik teadmine, et ta saab ära kõndida, kui talle ühel hetkel enam miski ei meeldi või kui miski teda enam piisavalt hästi ei teeni. Vähemalt minul on nii. Lendamine tundub minu jaoks veidi liiga hermeetiline, selline sulg taeva ja maa vahel. Õnneks sai Lennundusmuuseumis lennukilt iga kell maha astuda. Tegelikult on natuke naljakas mõelda, et see mitte eriti turvalise väljanägemisega lennuk oli veel üsna hiljuti käigus. Vaba riigi lapsena olengi ilmselt turvalisusega natuke ära hellitatud, aga siiski. Pilk lennuki juhtimisruumi ütleb, et ega piloodid toona väga ei näinudki, kuhu sõitmas olid. See selleks.

Täna tuli lindile saada meie küla Surmakiriku Fondi tegevjuhi Eemeli Toropaise (Üllar Saaremäe) reis Taani oreli järele. Lennul kohtab ta Soile-Helinä Tussuraist (Tiina Mälberg), diplomeeritud käitumisspetsialisti, kes tõsistvõitu põhjala meest oma ameerikalike käitumismaneeridega otse rabab ja ehmatab. Mõtlen, et vahest oleks Eemeli ka tahtnud Soile-Helinäga vestlemise asemel hoopis lennukult maha astuda. Samas oli Soile-Helinä küllaltki veetlev ja Eemeli lihtsa mehena ei saanud arugi, kui juba poolvedelaks oli sulanud.

Tiina Mälberg. Foto:Mari Rohtla

Et lennuk toona tühjalt ei sõitnud, ei võinud see tänagi pooltühjalt sõita – kaasreisijateks-taustanäitlejateks said kaasa tulnud meeskond, sealhulgas ka mina. Kui reisijad olid istunud, kinnitanud turvavöö ja valmis reisi alustama, kõlas taaskord „Ja võte!“ ning kõik, kes ei rääkinud, pidid olema vaiksed ja paigal.

_IGP5300

Õigest lennukist ei puudunud ka stjuuard. Foto: Mari Rohtla

Pärast filmivõtete lõppu sõideti Tartusse tagasi, et Gabriela Liivamägi stuudios üles võtta lavastuse plakati jaoks mõned fotod.

See, kas Eemeli meie küla kirikusse oreli sai või mitte, sellest juba tulevikus.

Järgmiste teadeteni maailma parimast külast!

 

Postitus on tehtud 21. aprilli võttepäevast Eesti Lennundusmuuseumis

Oma küla leidmas

Esimene jalutuskäik külla. Taevas on hall ning mõtlen, et pilved on täna päris maadligi, lausa nii ligi, et ronivad naha vahele. Raske uskuda, et kevad sel aastal ikka tuleb. Teiste aastaaegadega nii ei ole, aga kevade tulekus kahtlen küll alati. Pikal tänaval peatab üks auto mind ning juht küsib, kuidas oleks kõige lihtsam Rägavere teele pääseda. Ütlen, et tuleks vasakule hoida. Kui auto paigalt võtab, mõtlen, et ilmselt kõige õilsam amet elus olekski olla teejuht. Juht, näiteks nagu Noa. Juht oma inimestega.

Teatri hoovis toimuvad kaevetööd äratasid omaette umbusku, aga ruttasin teatrimaja soojuse poole. Seal tutvusin ametlikult Laila, Rakvere Teatri turundusspetsialistiga ning nende kabinetis veel projektijuht Mariga. Tahvel seinal oli tihedalt täis kirjutatud. Põgusalt inspekteerides mõistsin, et see ongi meie lavastuse tegevusplaan. Laila asus seda kohemaid selgitama ning hoolimata teatud kaosest, mis mu pähe tormiga tulvas, oli esmamulje rabavam kui oleksin oodanud. Õigemini nägin tööd, mis enne esietendust tuleb ära teha.

Teisalt kohutas mind veidi ikkagi see, et lavastuse kõrval toimub veel väga palju teisi sündmusi, mis võivad kergesti fookust teatrilt kõrvale nihutada. Samas sain aru, et laia pildi pakkumiseks oli teatri lahendus suurepärane ning pigem toetas just lavastust, mis lavaliste piirangute tõttu ei saa kõike näidata.  Jätka lugemist